Olin rohkem naine, kui mul puudus käekott...
Mul oli täna fantastiline uue kogemuse päev! Otsustasin selle vastu võtta ega kahetse ühestki otsast, pigem olen väga õnnelik, et nii läks.
Valin hommikuti, kas lähen tööle autoga või rongiga. Kuigi täna oli plaanis sõita ühistranspordiga, tegime Märdiga käigult otsuse istuda autosse, sest ma arvasin, et päeva lõpus on aega viia paar pilti raamimisse ning selleks oli neid transportida vaja. Käigult tehtud otsused toovad siiski pigem kaasa harjumatuid liigutusi, mille vahele harjumuslike jaoks enam ruumi ei jää. Kuid see võib lõppeda suurepäraselt!
Hommikupudru kausiga istus autosse ka tütar Mari ja sõit Kalevi peatusesse oli sujuv, liiklus sõbralik. Pildid autol, kujutasin juba ette oma õhtust käiku raamimistöökotta.
Kalevis autost väljudes tegin automaatselt lahti tagaukse, et sealt oma käekott võtta ning trammile tõtata. Asju täis ja mahukat, õlgu väsitavat käekotti aga autos ei olnud. Olime lastega autosõidu ajal otsustanud, et läheme kesklinna bussi asemel trammiga ja nad hakkasid kohe ülekäigu raja poole minema, mina neile järgi hõikamas: “Tsau, head päeva, ma sõidan koju tagasi, sest mul jäi käekott koju…”. Ja siis algas järjekordne julguse tuleproov. Mõtlesin julgusele, kuid hirmu polnudki. Oli vaid teadmine järgmisest tänasest kiirest otsusest.
Oot, mis mul mantli taskutes olemas on?
Autovõti? Muidugi, sest panin sellega ju just auto lukku. Seega saan õhtul tagasi koju sõita.
Ühistranspordi kaart? Jah. Et seda avalikus kohas häbisse sattumise vältimiseks mitte kunagi unustada, on see mul taskus, alati võtta. Sellega koos ka koolimaja sissepääsukaart. Probleem puudub.
Mis veel? Hügieeniline huulepulk! Jess.
Telefon? Olemas. Laadimisjuhe? Koolis. Super!
Ma ise? Terve ja tugev. Julge. Kindad käes, külm ei hakka.
Kiire otsuse tegemise tulemusel olin hetkega lastel järgi, ületasime tee ja jäin “kaks kätt taskus” nendega koos trammi ootama.
Milline vabadus!!! Rutiini rikkumine! Meeleolu paranes käigult! Ma tundsin end hetkega naisemana kui kunagi varem tööpäeva alguses. Mul polnud koormat, mida kanda ja olin vajadusel valmis abi küsima. Teadsin, et koolis on arvuteid, kus tööd saan teha. Märt lohutas, et raha puudumisel saab süüa koolis, Mari arvas, et päeva jooksul kammida ka pole vaja ja Märt täiendas, et seda saab puhta käegagi teha. Ma tundsin end kohe hästi ja nautisin kogemust. Ei mingit paanikat, ärevust, ebakindlust. Lihtsalt kulgemine. Mul oli hea meel, et ma koju tööd kaasa ei võta, sest nii oleks osa tööd koju jäänud ja päev keerulisem olnud.
Mulle meeldis see hetk, kui kooli jõudsin, harjumusliku arvuti avamise liigutuse asemel õpetajate toas seisin ja mõtlesin, mida teisiti saan teha. Tegin teoks soovi vaadelda tunde. Vaatlesin täna tänu käekoti koju unustamisele kahte tundi, nautisin oma otsust mitte kotile järgi sõita, tundsin end vabamana ja tajusin asjade ebaolulisust. Eriti mõnus oli mõelda, kuivõrd naiselikuna ma end tajusin. Sain esimest korda elus aru, et käekottide suurus näitab sama, mis reisikohvri võrdlemine vaimse pagasi kvaliteediga – mida suurem kohver, st rohkem asju, seda suurem koorem kanda.
Olen viimastel aastatel oma reisikohvri suurust drastiliselt vähendanud ja täna sain rikkamaks kogemuse võrra, et “olulisi asju” täis käekott võib olla igapäevaselt koguneva pisikraami üleliigse koguse võrdkuju.
Pane homme kõige olulisemad asjad taskusse (soovitan ka pangakaarti, kuigi sain täna paar makset telefoni abil tehtud), jäta oma käekott koju ja vaata, mis juhtub. Mulle meeldis. Väga.
Ja pealegi… õhtul koju jõudes rääkisin oma päevast abikaasale, kes ütles selle peale, et mehed käivad iga päev ilma käekotita.
Öelge veel, et naised ei mõtle üle ;-).
+372 5887 7301
pilates@kaisamarran.com
