Peas on segadust, aga liikumine korrastab mõtteid
Hei!
Täna on reede, eriolukorra 9. päev, Eesti koolide distantsõppe 5. päev.
Olen aus, ei hakka keerutama ega ilustama. Lihtsalt kirjutan.
Töötan igapäevaselt kahel kohal, meil abikaasaga on 3 kooliealist last ja kodus 1 korralik lauaarvuti. Minu süler läks katki just pühapäeval ja selle emaplaadil tuvastati rike. Lasta suure raha eest parandada või mitte, selles on küsimus. Oleme kodu paljukohalisest arvutipargist pigem puhtana püüdnud hoida, lapsed on endale alati ise nutitelefonide ostmiseks raha kogunud ja meie omame korralikke, kuid mitte edevaid nutivahendeid, et oma töö tõhusalt ära teha. Ja nüüd siis juba viiendat päeva selline eriline olukord kogu riigis. Mitte ainult meil, kogu maailmas! Huvitav ja väljakutseid pakkuv aeg. Aga…
Mina ei püüagi tugevat ja kunstlikult rahulikku nägu pähe teha. Ma olen just selline nagu ma ennast hetkel tunnen. Minu peas on küll neil päevil palju segadust olnud. Ma pole saanud vabu päevi, et mitte midagi teha, endale keskenduda ja üks teise järel online treeninguid läbi teha. Kuna olen viimastel aastatel väga põhjalikult enese tunnetamise, arendamise ja kasvatamisega tegelenud, siis tajun kõike täpsemalt kui kunagi varem oma elus ja praegu on kiire, õppimise ja kogemuste kogumise aeg, minu jaoks isiklikult keeruline. Ma tean, et olen kriisiaja tüüp, st minus aktiveerub ohu korral 100% (kui mitte 120%) võitlemise instinkt ja mu meeled ergastuvad topelt. Samas soovib korda armastav pool minus alla suruda kõik tormamise instinktid ja kui mõlemal närvid üles ütlevad, hakkavad nad mu peas kõva häälega karjuma :-). Üks tahab rahu, teine kiireid otsuseid edasi tegutsemiseks. Õnneks olen ma õppinud hetkes olles tulevikku vaatama ja tean, mis mind ärevusse ajab või rahustab, unetuks teeb või sügavalt magama paneb, millal oma suu kinni hoida või kellele ja millal oma sõnu öelda. Aga ma tunnen, et mina ei suuda selle kõige juures vaimselt terviklikuks ja tugevaks jääda. Olen seni teinud valikuid, millega praegu elama ja tegelema pean. Tundub, et tuleb suurpuhastus ette võtta. Taas kord.
Kolmapäev, seitsmes riigis kehtestatud eriolukorra päev ja kolmas koolide kaugõppepäev, oli minu jaoks seni kõige keerulisem. Soovisin kõigile oma huvi üles näidanutele FB vahendusel hea treeningu juhendada ja õhtustele Pilatese tundidele keskenduda. Samas olin segaduses – kuidas kooliõpilastele võimalikult hästi oma inglise keele tunde anda, kas ja kuidas koolikolleegidega suhelda (kõigil olid kiired ja keerulised esimesed distantsõppe päevad), kuidas mu oma lapsed erinevate kooliülesannete tegemisega hakkama saavad ja kui palju nad mind vajavad, mida oma Pilatese stuudio päästmiseks tegema pean ja kas mind pere jaoks üldse selle kõige kõrvalt alles jääb. Õnneks on mul väga rahulik abikaasa, toredad kolleegid stuudios ja koolis, mõistlikud lapsed ja meil on kodus tavaolekus edasi eksisteerivad kassid Matilda ja Franklin.
Südaööl uinununa ärkasin täna kl 7 rahutute mõtetega, kuid suutsin end kohe kokku võtta. Esimest päeva selles segases situatsioonis teadsin hoobilt, mida tegema pean! Pesin kiiresti hambad, väljutasid ülejäägid, riietusin vastavalt, jõin klaasitäie vett ja läksin õue kõndima. Suundusin otse metsa. Ja õigesti tegin! Kevadine päike paistis selges taevas, linnud laulsid, tänavad enne metsa jõudmist olid inimtühjad, tööle ja kooli kiirustajaid puudusid, õhk oli vaba ja lahke ning voolas hooga mu kopsudesse. Jäi vaid välja puhuda, et uus sisse pääseks. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tundsin esimest korda oma täiskasvanu eas, et puud hingasid vabalt. Ma tundsin täna, et loodus puhkabki, just nii nagu seda kirjeldatud on.
Istun nüüd lõpuks, reedel, mil kodune lauaarvuti lastest vaba, selle ees ja kirjutan, sest tahtsin jagada.
Olge terved!
+372 5887 7301
pilates@kaisamarran.com
